See näitus oli väga huvitav. Stiilid vaheldusid, näha oli realistlikke portreesid ja kunstnike vaba eneseväljendust.Silma jäi kaks tööd. Esimene neist Jüri Arraku "Tagasivaatav mees". Arrakul on väga kindel tehnika, mis on kujunenud tema signatuuriks. Arrakust teadsin varem seda, et illustreeris Suure Tõllu. Selles teoses on ta kasutanud omavahel kontrastseid värve ja huvitavaid figuure. Näiteks vasakul olev uks on totaalselt normaalne ja tavaline, aga inimese peakuju on väga kummaline ja selle järgi tavaliselt tuntaksegi Arraku töid ära.
Silma jäi mulle veel Johannes Saali poolt maalitud Stalini õlimaal. Realsistlikult kujutatud portree pani mind mõtlema selle aja tumedusele. Eks vanema generatsiooni inimesed on ikka ja jälle jutustanud elust sellel ajal ja kuidas polnud midagi kuskilt saada. Ja siis vaatab vastu mulle portree nägu uhkust täis, inimene kes on vastutav inimeste kannatuste eest. Pilt oli küll hästi tehutud, aga tunded olid teistsugused, kerge negatiivse maiguga.
See Ülo Soosteri maal "Huuled" jäi mulle arusaamatuks, kohe üldse ei mõistnud selle pildi sisu ja tegelikku mõtet, aga huvitav oli siiski. Alati on huvitav kui keegi kujutab midagi igapäevast hoopis teisiti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar